Foto Valga linn, Toogipalu kalmistu
Olen pikalt vaadelnud surnuaias asuvaid pinke. Need tagasihoidlikud istumiskohad on palju enamat kui lihtsalt praktilised objektid – nad on osa suuremast vaikusest, kohad, kuhu aeg aeglustub ja mõtted saavad ruumi.
Täna toon välja pingi, mis on mulle silma jäänud oma kordumatu lihtsuse ja minimalismi poolest. Samblaga kaetud graniidist pink, selle kõrval looklev madal puu, ja ümberringi vaikne liivane tee – kõik see koos loob hetke, mis on vaikne, aga tähendusrikas.
Sellised pingid ei kutsu niivõrd istuma, kuivõrd peatuma. Nende kõrval viibimine on nagu vaikne vestlus iseendaga – mälestuste, looduse ja aja vaheline dialoog.
Surnuaed ei ole vaid lõpp, vaid ka ruum mõtiskluseks. Mõnikord piisab vaid ühest lihtsast pingist, et mõista, kui palju võib vaikuses peituda.
